Levinud ülekanderežiimid nukkvõlli ja väntvõlli vahel on käigukast, kettajam ja hammasrihmülekanne. Alumise nukkvõlli ja keskmise nukkvõlli ning väntvõlli vahelist jõuülekannet juhib enamasti silindriline hammasülekanne. Üldjuhul on väntvõllilt nukkvõllile sõitmiseks vaja ainult ühte hammasrataste paari. Kui käigukasti läbimõõt on liiga suur, võib lisada veel ühe vahepealse tühikäiguratta. Sujuvaks haardumiseks ja töömüra vähendamiseks kasutab ajastuskäik enamasti spiraalset käiku.
Kettülekanne on üldlevinud nukkvõlli ja väntvõlli vahel, kuid selle töökindlus ja vastupidavus ei ole nii hea kui käigukast. Viimastel aastatel on hammasteipi laialdaselt kasutatud kiirmootorite ülekandekettide asendamiseks, kuid ketiülekannet kasutatakse endiselt mõne suure võimsusega mootorite puhul. Hammasrihma omadused on madala mürataseme, usaldusväärse töö ja madala hinnaga. Topelt ülemise nukkvõlli puhul juhitakse tavaliselt väljalaske-nukkvõlli hammaslindi või väntvõlli ketti, sisselaske-nukkvõlli juhitakse väljalaske nukkvõlli abil läbi metallketi või nii sisselaske nukkvõlli kui ka väljalaske-nukkvõlli käitatakse väntvõlli abil läbi hambalindi või keti. .
Nukkvõlli paigaldamisel jälgige nukkvõlli rihmarattal või ketirattal olevat ajastusmärki. Mõnel mootoril pole ilmseid ajastusjälgi. Hooldustöötajad saavad enne nukkvõlli eemaldamist märkida väntvõlli ja nukkvõlli täpse asukoha. Mõned mootorid nõuavad ajastuse reguleerimiseks spetsiaalseid tööriistu.
