Vormimise häirete eelised ja puudused
Sepistamine-protsess, kus metall surutakse pikkuse vähendamiseks ja ristlõikepindala suurendamiseks, pakub selgeid eeliseid. Esiteks suurendab see materiaalseid omadusi: survejõud täpsustavad teravilja struktuuri, parandades tugevust, sitkust ja väsimuskindlust, mis on kriitiline koormuse kandvate komponentide, näiteks poltide või võllide jaoks. Teiseks minimeerib see materjalijäätmeid võrreldes mehaanilisega, kuna see kujundab metalli plastilise deformatsiooni kaudu, mitte lõikades, vähendades suure mahuga tootmise kulusid. Lisaks võimaldab see tihedate tolerantsidega keerukate kujude tõhusat moodustamist, eriti paksendatud lõikudega osade, tootmise töövoogude sujuvamaks muutmiseks.
Häiringul on siiski piiranguid. Piisava survejõu tekitamiseks on vaja kõrge tonniteade, suurendades alginvesteeringuid ja tegevuskulusid. Materiaalne elastsus on piirang; rabedad metallid võivad protsessi ajal praguneda, piirates kohaldatavaid materjale selliste elanike nagu teras või alumiinium. Ebaühtlane deformatsioon võib tekkida, põhjustades selliseid defekte nagu tünnid (ebaühtlane ristlõige) või sisemised praod, mis nõuavad temperatuuri ja rõhu täpset kontrolli. Lõpuks on protsess vähem paindlik keerukate geomeetriate korral, millel on alalõiked või peened detailid, nõudes spetsifikatsioonide täitmiseks sageli sekundaarset mehaanilist töötlemist.
